Millised on kristallkaunistuste struktuuriomadused?

Mikroskoopiline kristallstruktuur
Looduslike kristallkaunistuste põhimaterjal kuulub trigonaalsesse kristallisüsteemi. Selle põhiline struktuuriüksus on räni-hapnikutetraeedr, kus iga räni aatom asub nelja hapnikuaatomiga moodustatud tetraeedri keskmes; suur hulk neid tetraeedreid ühendab omavahel hapnikuaatomeid jagades, moodustades stabiilse kolmemõõtmelise võrguraamistiku.

Puhtal olekus on kristallstruktuur ühtlane; aga lisandite jälgede -nagu alumiinium (Al), raud (Fe) või titaan (Ti)-loob värvikeskusi, mille tulemuseks on sellised toonid nagu lilla, kollane või roosa.
Looduslikud kaunistused säilitavad sageli jälgi oma geoloogilisest päritolust, nagu gaasi{0}}vedelikud, kasvujooned ja pehmed sisemised tekstuurid; konkreetne lisandite kombinatsioon igas tükis on ainulaadne.
Sünteetilistel kristallide kaunistustel on ühtlasem kristallstruktuur ja äärmiselt madal lisandite tase, saavutades valguse läbilaskevõime kuni 96,5% minimaalse valguse hajumise juures.

Looduslike{0}}vormide ornamentide struktuur
Need kaunistused põhinevad looduslikult esinevatel kristallklastritel või töötlemata kividel; need läbivad ainult lihtsa puhastamise ja tugevdamise, säilitades seeläbi nende algsed geoloogilised struktuuriomadused:

Tüüpilised kristallkobarate kaunistused koosnevad mitmest kuusnurksest prismakujulisest kristallist, mis kasvavad kokku kivimipõhjal. Prisma tahkudel on hästi-arenenud horisontaalsed triibud ja kristallide otsad moodustavad romboeedrilisi{2}}punkte, säilitades täielikult lõhenemisjooned ja loomulikud kasvumärgid.
Seotud mineraale (nagu hematiit, asuriit või fluoriit) sisaldavad proovid säilitavad kvartsi ja sellega kaasnevate mineraalide algsed kristallisatsiooni- ja kinnitussuhted. Mineraalide vaheline kontaktliides katab vähemalt 35% proovi kogupinnast, näidates selgelt hüdrotermilise mineralisatsiooni ajal temperatuurigradientide poolt juhitud kristallisatsioonijärjestust.